RAHVUSVAHELINE AKTIFOTO NÄITUS NATURAL 2010 – DIY

Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52) 3. -- 23. detsember 2010

Kolmas aktifotonäitus Natural, alapeakirjaga „DIY“ läheneb alastifotole mõneti ootamatust küljest – pildid on tehtud „aparaatidega“, mille on meisterdanud fotograafid ise. Nii on nad saanud endale teha masina, mis teeb pilte nii nagu vabrikuriistad ei tee. Selliseid väga kunstipäraseid, väljaspool igasuguseid tehnilisi parameetreid, millega „profimad“ pildistajad armastavad kekutada. Sellised kambrikesed kujutavad ka alasti inimest hoopis „omamoodi“.

Fotokunstnikke, kes ise oma masinaid ehitavad, pole maailmas ülearu palju. Tegelikult vähe. Veel vähem on neid, kes sellega paljast inimest pildistavad. Pisuke valik neist vähestest on üleval Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52) 3. -- 23. detsember 2010.

Näitusel NATURAL 2010 – DIY esinevad järgnevad kunstnikud: Viljar Sepp, the13er (Margus Kiis), lemort (Tiina Erik) Eestist ja Signor Gustavo Coscienza (Alessio Alberico) Itaaliast.

Third Exhibition of Natural Act, subtitled "DIY" is showing nude photo in somewhat unexpected hand - the pictures are taken with “cameras” made by photographers themselves. So they could afford to make the machine that makes the images factory cameras couldn`t . These are highly artistic, outside all the official technical parameters . Such cameratos are making very interesting pictures too.
The number of artists who build their own machines is pretty small. In fact, tiny. Far smaller number of them are shooting naked people with these tools . Tiny selection of them are here in the exhibition.

Participants of “Natural 2010 – DIY” are: Viljar Sepp, the13er (Margus Kiis), lemort (Tiina Erik) from Estonia ja Signor Gustavo Coscienza (Alessio Alberico) from Italy.

Le Mort

Nimi: Tiina Erik

Sünniaeg: 26.05.1984

Huvialad ja muu info:

· Kunst, fotograafia, lugemine

· veebiprogrammeerimine ja -kujundamine

· oma headeks omadusteks pean loomingulist ja samas analüütilist mõtlemist, objektiivsust, orienteeritust

parimatele lahendustele; ausust, iseseisvust, avatud maailmavaadet.

Viljar Sepp

Sündisin ühel külmal talvel pea 34 a. tagasi ja hoolimata Nõukogude sotsialistlikest töövõitudest olin sunnitud seda tegema alasti. Taolise traumaatilise kogemuse tagajärjel olen alastiolekuga tegelenud regulaarselt ja pean seda igati loomulikuks ka kaaskodanike puhul.

Fotograafiaga olen tegelenud märgatavalt vähem, umbes 6 aastat. Selle aja jooksul on kaasa löödud ühes näituseprojektis, portsus ajakirja "Digi" portreelugude tekkes ja mitmete Eesti mängufilmide kaadritaguste tegevuste talletamistes. Piltnikuna olen endiselt katsetuste faasis, klõpsutades kõiksugu kättejuhtuvate kaameratega. mõnikord ka "mitte-kaameratega" - antud juhul iPhone'i karbiga.

Vt ka: http://sepp.offline.ee

The 13er

(Margus Kiis)

Aktifotoga hakkasin tegelema 2005 ja olen läbinud mitmeid loomingulisi “faase”. Kaameraid hakkasin ise tegema 2008 ning olen neid meisterdanud päris mitu tükki. Tõsi, need pildid siin näitusel on kõik tehtud trumlikujulise “masinaga”, mis pildistab pabenegatiivile. See “fotokas” pildistab selliseid kummalisi, natuke kõveraid, veidra fookusega pilte, mis mulle väga meeldivad.

Positiivide saamiseks kasutan vana head negatiiv-positiivmeetodit ja kontaktkoopiaid. Seega pildid on sama suured kui negatiivid.

I started to photograph nudes in 2005 and since then I've passed a number of creative "phases". Cameras I started to make myself in 2008 and I Ihave built several of them. True, these pictures in the show are all made wit a trommel 'machine', which takes to paper negatives. This "camera" captures such a strange, a little crooked, a strangely focuses images that I really enjoy.
Positives are made using good old negative-positive process and contact copies. Thus, the pictures are the same sized as the negatives.

Signor Gustavo Coscienza

Minu nimi on Alessio Alberico, sündinud 1981. Ma elan Kesk-Itaalias, Perugia järve lähedal, Umbria piirkonnas, tuntuim lähedalolev linn on Toscana.
Ma töötan kohalikus antropoloogiamuuseumis ning pildistan sageli siinset kaunist loodust. Minu lemmiktehnika on suureformaadilised kaamerad ja pinholed. Ma ehitan ise puust kaameraid ja mõnikord ma neid ka müün.
Pinholega meeldib pildistada maastikke, päikeseloojangud ja kõik, mis on liikumatu. Ma eelistan kui on aega mõelda ja oodat optimaalset ilma ja olukordi. Ma arvan, et pinhole on võimalus teha väga omapäraseid fotosid, isegi kui ma pildistan klassikalisi teemasid. Seda ei saavuta standardse kaameraga.
Olen osalenud mõnel kohalikul näitusel, kuid see on teisejärguline eesmärk minu jaoks; loomeprotsess on oluline; kui minu foto on ilmutatud ja mulle meeldib see, siis ma ei hooli mis võiks inimestele meeldib või ei meeldi. Minu jaoks pildistamine on nagu osa minu bioloogilisest minast; pildistamine on mulle nagu päeviku kirjutamine.

My name is Alessio Alberico, male and born in 1981. I live in central Italy, in a lake-town near Perugia, Umbria region, very close to best-known Tuscany.
Sometimes I work for an anthropological museum in my town, based on the lake, and I am very interested in taking pics about my surroundings. My favourite method is pinhole in medium and large format in general. I build myself my wooden pinholes, and sometimes I sell them or build them under commission.
Taking pinhole photos makes me look especially at landscapes, sunsets and all that is motionless. I hardly look at people and documentary photos, because I prefer to have time to think about them, and wait for the optimal weather and situations. I think pinhole is a way to take very personal photos, even if I'm very classical in my subjects. Building pinhole is the only way to reach a very subjective eye, I never could reach this kind of personalizaztion with massive digital cameras: I have to build it myself, industries can't build a camera that could fit all my ideas - I'd prefer to say "my eye". Because of this, I follow the growth of my photos from the camera, to the development and the printing.
I took part in some exhibitions near my place, but it's a secondary goal for me; creative process is done when my photo has been printend and I like it; whatever could people like or dislike it doesn't matter at all. For me taking photos in the way I do it's a self-biological process, better than a way to make me know. I alway take photos like I would do for a kind of private diary!